E.Hemingway ,,Vanamees ja meri" Teos ,,Vanamees ja meri" ei ole lihtsalt mingi kalurijutt. Selles teoses leiavad käasitlemist igavesti aktuaalsed suured üldinimlikud probleemid. Inimene keset elu ookeani selline näib olevat süzee. Teose lõpust jääb kõlama mõte Elu on küll kaunis, kuid ta on karm, täis raskeid katsumusi, viletsusi ja ohte. Palju peab jätkuma visadust ja jõudu inimlapsel, kes tahab sel karmil ookeanil pinnale jääda. Ta peab võitlema ning saatust trotsides vastu minema kõigile tema ohtudele . Millest muust võiksidki rääkida
Raamatut ,,Vanamees ja meri" lugedes võib märgata juba üksikute lehekülgede lugemise järel, et vaatamata selle raamatu ülilihtsalt süzeele on loos vanamees Santiagost ja kalurielust nii mõndagi säärast, mida ei saa kuidagi võtta sõnasõnalt ja sellisena nagu autor ta lihtsalt kirja on pannud. Teoses peitub palju allegoorilisi arutlusi ning ka peategelase elutarkade filosoofiliste mõtete taga peitub alati midagi sügavamat. Teosel on palju sügavam sisu kui lihtne ,,kalurijutt". Raamatus on sündmustikust ja süzeest palju olulisemal kohal enamasti siiras ja optimistlik elufilosoofia, milles on ka autori enda mõtisklusi, ideid ja tõekspidamisi. Hemingway teose ,,Vanamees ja meri" peategelane Santiago on kõigest lihtne mees, tavaline inimene, kes on sattunud keset karmi elu ookeani, kus ta peab koguaeg võitlema oma elu eest. Vaatamata sellele on ta siiski elurõõmus ja mõttelaadilt positiivne. Tema positiivsus