V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sellepärast suuremat häbi tunnen kui kass, kellele tühi kõrvits pähe oleks topitud.
Tõepoolest, minu poolt on see väga paha vahi-seersandihärrasid provotseerida, et nad ühel
pütaagor-lasest filosoofil selle kuuega kaetud selja läbi vemmel-daksid. Kuid mis parata,
auväärt õpetaja! Selles on süüdi mu vana vammus, mis mind talve tulekul nii alatult maha
jättis sel ettekäändel, et ta tükkideks pudeneb ja tal tarve on kaltsukorjaja kotti puhkama
minna. Mis parata! Tsivilisatsioon pole veel nii kaugele arenenud, et inimene võiks ihualasti
käia, nagu seda vana Diogenes * tahtis. Lisage siia veel juurde, et puhus väga külm tuul ja
jaanuar pole eriti sobiv kuu, et inimkonda katsuda tagajärjekalt sellele tsivilisatsiooni
astmele tõsta. See kuub juhtus mu silma alla sattuma, ma võtsin ta vastu ja jätsin kohe maha
oma vana musta urbi, mis minusugust hermeetikut kaugeltki hermeetiliselt ei katnud. Nii
annaabi.ee 
