V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
katusekivitükiga paja põhja, tekitades sellist kribinat, et Stradivarius * oleks ära minestanud.
Tule ääres seisis vaat ja vaadi otsas istus kerjus. See oli kuningas oma troonil.
Kolm pätti, kelle kätte Gringoire oli sattunud, tõid ta vaadi ette ja põrgulärm jäi hetkeks
vait, ainult laps kraapis veel pada.
Gringoire ei julgenud hingata ega silmi tõsta.
«Hombre, quita tu sombrero,»^ ütles üks kolmest kaltsakast, kelle hoole all ta oli, ja enne
kui Gringoire taipas, mis see tähendab, oli teine ta mütsi juba peast võtnud. Oli küll vilets
lodu, aga kõlbas küllalt veel nii päikesepaistel kui vihmase ilmaga. Gringoire ohkas.
Kuningas vaadi otsas pöördus tema poole:
«Kes see lontrus on?»
Gringoire võpatas. See hääl, kuigi ähvarduse tõttu järsk, tuletas talle meelde üht teist häält,
mis hommikul ta müsteeriumile esimese hoobi andis, kui ta etenduse ajal läbi nina hüüdis:
annaabi.ee 
