Rõivaid saavad nad sotsiaalosakonnast. Firmasildist tähtsam on, et riie tuult peaks ja naha võimalikult sooja hoiaks. Häda on ka nendega, kes alkoholi pruugivad need öömaja ei saa, vaid jäävad lihtsalt tänavale ja külmuvad surnuks. Ainus tingimus, et peab olema kaine hirmutab paljusi päevakeskustest eemale.Paljud ei taha minna sotsiaalkeskustesse, sest seal koheldakse neid nagu nartse. Selle asemel valitakse tänav. Kindlasti mõtlevad osad teist,ey miks peab neid joodikutest kaltsakaid nii väga haletsema ja nende pärast muretsema. Samas kui koolidelt ja lasteaedadelt võtab linn rahasid ära, kodututele aga tehakse uusi eluasemeid ja varjupaiku. Aga mõelge sellele et kunagi oli see sama pingil magav kodutu ka keegi ja keegi teine pidas temast lugu. Võib olla on küll igaüks oma saatuse sepp ning õnne valaja, kuid mõnele võis lihtsalt juhtuda halb tina. Tunnistan, et ise ei ole ma kodututele ega kerjajatele eriti raha andnud. Kahju neist hakkab küll, aga
» ütles teine. «Julgemini, sõbrad!» sõnas Clopin. «Vahetan oma pea tuhvli vastu, kui te ei ava ust, ei vabasta tüdrukut ja ei tee peaaltarit paljaks enne veel, kui ükski kirikuteener üles ärkab. Kuulge! Juba lukk praksub!» Clopini sõnu katkestas kõle mürts selja taga. Ta pöördus ümber. Päratu suur palk oli taevast alla kukkunud, tosinavõrra hulguseid kirikutrepile maha lüües kargas see suurtükipauguna mürtsudes tagasi ja lõi all tänaval veel hulga kaltsakaid jalust maha, kes hirmsa kisaga püüdsid kõrvale hüpata. Uhe viivuga oli osa kirikuesisest platsist tühi. Lõhkujad jätsid ukse kus seda ja teist, kuigi neil ukse sügava võlvi all midagi karta polnud, ja isegi Clopin taganes kirikust aupaklikku kaugusse. «Pääsesin veel terve nahaga!» karjus Jehan. «Ma kuulsin ainult vihisemist, kuradi pärast! Aga Pierre Materdaja materdas palk siiski surnuks!» Raske on kirjeldada seda hirmu ja ehmatust, mida see palk hulgustesse sisendas. Nad