Mees-kes teadis ussisõnu
talle väga ilusana ja armsana
- nad läksid ujuma, Hiie hüppas esimesena alasti vette ja talle järgnes Leemet, võtsid plaaniks
jõuda kaugelt paistvale saarele, sest keset merd nad jääda ei saanud ja tagasi minna polnud ka
võimalik, ühtäkki oli Leemet tüdrukusse armunud, nad ujusid ja suudlesid ning kaisutasid ja
jutustasid kogu päev
- neil tuli nälg ja Leemet sõudis saarele, nad unistasid sellel saarel ainsad elanikud olla, nägid
jänest mööda kalpsamas, Leemet kutsus ta ussisõnadega enda juurde ja tappis ta toiduks, nad
ehitasid endale onni ja tegid üles lõkke
- kui Leemet oli läinud uusi puid lõkke jaoks tooma, sai talle selgeks, et nad pole saarel üksi,
tuli välja, et seal elas tema „surnud“ vanaisa, ema Linda ja onu Vootele isa, kellel olevat kõik
jäsemed otsast lõigatud ja merre visatud, jalgu tal tõesti polnud, see oli tema saar, Leemet