Kristjan Raud
laokile jäänud kultuurivarad vajasid kaitset ja peremehekätt. Kristjan omistas elus suurimat
tähtsust tööle oma rahva heaks. Eluõhtulgi kirjutas ta sõber Karl Eduard Söödile: "Tahaks
vaba ja segamata olla, tahaks ometi veel sedateist ütelda, veel palju ütelda ja ikka jälle
midagi uut... nii lõpmatuseni."1
1
Selle 1919. aastal valminud kolmeosalise söemaali keskosa, mis kujutab kirikust noorikuga
kojusõitvat talumeest ja tema ette ähvardava müürina kerkivaid kalmuneide, on haruldaselt
õnnestunud, tulvil dünaamikat ja dramatismi.
Mõnikord mõjutasid tema joonistusi rahvuslike puutööde lihtsust...
hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teema