Artur Alliksaar
Leegid ja tuhad.
Kuhu meid uhab see püha puhang?
See, mis praegu nii lõkatab,
see, mis praegu nii rõkatab,
kartusi milles ei võpata,
see, mis praegu nii lõbusalt luikab,
see, mis praegu nii tuliselt tuikab,
kõigele üleolevalt muigab,
ükskord on tuskadetagune,
ükskord on valudealune,
ükskord on kinni vaevade vahel,
ükskord on murede muljuda,
ükskord on piinade pillutada,
ükskord on kurbuse kiusata,
ükskord on vaikuse vallutada,
ükskord on kalmugi kahmata...
Pöörane sära.
Pöörame ära!
Ei meid saa säästa. Ei meid saa päästa.
Ikkagi särame. Särame ära...
Oh meid õndsusest õnnetuid!
III
Kes laulma ja liikuma tehti,
ei tea, mis on peatused.
Ja nende kohta ei kehti
vaikuse seadused.
Me huulil on muretu vile.
Hing ohtudest võõrdunud.
Ses rohus, mis pehme ja sile,
jalg pole veel hõõrdunud.
Me loomadel aiateedel
end laseme lakkuda.
Kui palju see lopsakas Eeden
küll rõõmu võib pakkuda!
annaabi.ee 
