asetatud laevakujuliselt, täävikivi on kõrgem, mõnikord on konstruktsioonis ka sõudjate pingirivid. Ajaliselt kuuluvad need hilisesse pronksiaega ja varasesse rauaaega, kuid laevkalmeid esines ka viikingiajal. Nende pikkus jääb 620 m vahele, suurim siiski 45 meetrit, tegu on ühe Gotlandi kalmega. Laevkalmeid on leitud ka Kuramaalt, Ahvenamaalt ja Eestist. Taanis maeti pronksiajal ka tammepuust tehtud kirstudesse, selles kalmevormis oli tegu laibamatusega. Kuna niisugused kirstud sulgusid hermeetiliselt, siis on neis kohati väga hästi säilinud rõivaid, juukseid ja inimnahka, samuti on osaliselt inimesed mumifitseerunud. Dateering sellisele matmisvormile on 13701345 eKr. Tuntud pronksiaegne matmispaik on Kiviki kivikalme Rootsis. 75 m läbimõõduga kalmes oli kesksel kohal suur kivikirst, mille kivid olid kaunistatud. Kujutatud oli neil mitmesuguseid tseremooniad.
Mehed ei elanud ilmselt tavaliselt üle 50 aasta (olid sõjamehed). Laste suremus oli suur, seega pidid naised tihedasti sünnitama ning nende keskmine eluiga võis olla 3040 a. Varase perioodi matused sarnased Hallstatiga, põletusmatuseid väga harva. Keskmisel perioodil surnuid maeti maa-alustesse kalmistustesse. Hauapanused: sõjamehele lahinguvarustus; 2-rattalised vankrid, jooginõud jm. Kuigi panuste arvus on märgatavad sotsiaalsed erinevused, ei jäänud kalmevormis ja matmiskommentes püsima sellelaadsed sügavad erinevused, nagu eelmisel perioodil oma imposantsete aadlihaudadega. Paari hõbesõle, kuldsõrmuse ja muude pronks- ja klaasehetega hauad on juba erandlikud matused, mis esinevad nüüd väga harva. Võib-olla kujutavad tarade ja kraavidega piiratud puhkepaigad tähtsamate isikute haudu. Lõppemas oli vankerpanuse komme. Kaherattalisi vankreid või vankriosi pandi kaasa vara- ja keskperioodil.
annaabi.ee 
