Leo Kalmet
kandidaati, mis aga järgnevate Saksa ja Nõukogude okupatsioonide ja sõja oludes ei saanud kuigi kaua
töötada ja lõpetas juba (1941 aastal tegevuse. Kalmet oli seal ka näitlejameisterlikkuse õppejõud. Siin
väljendub otseselt Eesti teatri järjepidevus - üks selle kooli õpilastest oli hilisem lavakunstikateedri
looja Voldemar Panso.
Peale selle oli ta tegus veel ka ajakirjas Teater, Teatrimuuseumi käima lükkavas ühingus ja Eesti
Näitlejate Liidus.
1930ndate lõpus sai Kalmetist endast juba üsna kogenud lavastaja, kes tegi hooajas väljapaistvaid
teatrilavastusi, sündisid “Tubaka tee”, “Tseesar ja inimene”. Kuid näitlemise vastu oli Kalmet huvi
kaotanud ja lõpetab 1938 omanäitlejatöö. Ka töökoormus kasvas üle pea, sest samal ajal juhtis
Draamateatri koosseisus kahte ringreisikoosseisu, Noorsooteatrit ja lõpuks ka Nukuteatrit (seda kõike
sisuliselt tasuta, mis tõttu oli ka samal ajal kehalise kasvatuse õpetaja). Administratiivtööle lisandus ka