Kivikirstkalmed: surnu asetati maa peale ehitatud ringmüüriga ümbritsetud kivist kirstu. Kivikirstkalmed tavaliselt rühmiti. Panuseid väga vähe. Nt: jõelähtme, Muuksi. Eliit töötles metalli, elas kindlustatud asulates, tegeles kaubandusega. e) Eelrooma rauaaeg 500 a eKr – 50 a pKr : Raua kasutusele tulek. Vanmim raudese – naaskel – teada Irust. Uut tüüpi kalmed: varased tarandkalmed. Nelinurksed maapealsed kalmed, surnu maeti kalmeala keskele. Kohati ka sees kivikirstud, hilisemates kalmetes kirst kaob. Ka kivivarekalmed: ilma konstruktsioonita kivihunnikud. Panusteks ehted, savinõud. Esimesed linnused, nt Päälda (Muhu saar). Vall pae – raudkividest. 200 a paiku eKr muutub raud Eestis tavaliseks tööriistade ja relvade materjaliks. Odad, kirved, möögad, noad, habemenoad, karjasekeppnõelad, oimuehted. f) Rooma rauaaeg 50 – 450 pKr: Asustus tiheneb, hakatakse harima
ehituses, küll aga kaasnes sellega ajapikku hauda kaasa pandud esemete tahtlik rikkumine. Levis ka urni matmise komme, kusjuures algul kasutati matuseurnidena tavalist keraamikat, hiljem ka spetsiaalset matusekeraamikat. Lõuna-Euroopa eeskujul hakati valmistama ka näokujulisi saviurne. Urnmatuste kõrval maeti osa põletatud luid lihtsalt maassekaevatud lohkudesse. Surnute põletamine toimus harilikult väljaspool kalmeala. Pronksiajal levisid valdavalt Taanis ja Rootsis ka laevkalmed. Eriti just Rootsist on neid väga arvukalt, ainuüksi Gotlandilt teatakse neid üle 300. Sellised kalmed võivad asuda nii üksikult kui rühmiti. Kivid on asetatud laevakujuliselt, täävikivi on kõrgem, mõnikord on konstruktsioonis ka sõudjate pingirivid. Ajaliselt kuuluvad need hilisesse pronksiaega ja varasesse rauaaega, kuid laevkalmeid esines ka viikingiajal
annaabi.ee 
