auliige. Marie Under on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule. Ehtides See kleit on kapis rippund kaua- kaua - oli, olid kurvad kannatamisajad -, nüüd puhkend rinnas jälle soovid sajad ja meeled maha jätnud kainushaua. See kleit on kapis rippund kaua- kaua – Mu lemmik, tule! Kus on roosiaiad, kus sätendavad saalid, pidumajad, kus katnud elu meile rõõmulaua? Eks tõuse kleidi liniklõimestusest veel lõhna tolle aja iharusest, eks tungi viinana ta verre taas?! All kahiseva, kallistava siidi mu ihu tuksub pillamise püüdi, on murdumas kui lillist tulvil vaas. Kasutatud materjal: http://et.wikipedia.org/wiki/Marie_Under http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/under_leilalille.htm http://www.kirmus.ee/erni/autor/eesti_fr.html https://www.google.ee/search?q=Marie+under&client=firefox- a&hs=1la&rls=org.mozilla:et:official&tbm=isch&tbo=u&source=uni v&sa=X&ei=wUTYUoi1F4Hw4QTbp4C4AQ&ved=0CDoQsAQ&biw=12
aru. «Püha Neitsi!» hüüdis ta äkki. «Kes see mu jalgu puudutab? Ah, kui vastik loom!» See oli kits, kes oma emandat otsima oli tulnud ja kes tema poole tormates oma sarvedega riidehunnikusse takerdus, mis aadliproua riietest oli tekkinud, kui ta istet võttis. 238 See juhtis tähelepanu teisale. Mustlanna päästis kitse sõna lausumata vabadusse. «Ah, vaadake, väike kitseke, jalad kullast!» hüüdis Berangere vaimustusest hüpates. Mustlanna laskus põlvedele ja surus põse kitse kallistava pea vastu. Ta oleks nagu andeks palunud, et ta kitse oli unustanud. Diane kummardus Colombe'i kõrva juurde. 1 3 8 «Ah, mu jumal, kuidas ma sellele mõttele varem ei tulnud? See on ju mustlanna kitsega. Ta olevat ju nõid ja ta kits tegevat väga imelikke tempusid.» «Hüva!» ütles Colombe. «Lõbustagu see kits siis ka meid ja tehku meile imet.» Diane ja Colombe pöördusid elavalt mustlanna poole: «Väikseke, las su kits teeb imet.»
annaabi.ee 
