"kallerduma" - 1 õppematerjal

Jutuke - Õunkübarad

kunagi, kuid ta ei saanud, tal oli kohustusetunne. ,,Hea küll siis, teeme sinu moodi." Ta võttis vedelikku suhu ja kummardus Shurei juurde, selle tema suhu kallates. Nende huuled puutusid hetkeviivuks kokku ja rohu mõrudus pani meest ilmet kortsutama. Elisa naeris ja tõmbus eemale, asudes taas poolkuivade vingerdavate lehtede kallale. Ta surus nad haavale ja jälgis imestusega, kuidas nad suurema vere, mis õhu käes juba kallerduma hakanud oli, endasse imesid, niiviisi rebendi puhastades. Haav oli sügav, lõikas lihani, kuid Halltiib asetas käed selle peale ja sulges silmad, meenutades sõnajalaõite mahedat kuma metsa nõiutud öös. Soe tuuleiil haaras nad mõlemad endasse ja kuumalaine läbistas luudeni, enne kui taandus ja lõhkirebitud naha kokku tõmbuma surus. Roheline valgus õmbles lihaseid kokku ja sulatas armi olematuks ­ haavast polnud jälgegi. Elisa vaarus väsinult põrandale ja sulges silmad ­ ta