A.dumas Kolm musketäri terve raamat
» karjatasid Porthos ja Aramis ühest suust. «Mõõk tuppe,
härrad! Mõõk tuppe!»
Aga oli juba hilja. Kahte võitlejat oli nähtud poosis, mis ei lubanud kahelda nende
kavatsustes.
«Hei!» hüüdis de Jussac nendele lähenedes ja oma meestele märku andes talle
järgneda. «Hei! Musketärid! Ma näen, siin võideldakse? Ja milleks antakse siis edikte?»
«Te olete väga suuremeelsed, härrad kaardiväelased,»
58
vastas Athos raevukalt, sest de Jussac oli üks üleeilsetest kallaletungijatest. «Kinnitan
teile, et kui meie näeme teid võitlemas, hoidume hoolega teid selles takistamast. Laske
siis ka meid toimida oma heaksarvamise järgi ja te lõbustate end ilma vaeva nägemata.»
«Härrad, pean teile kahetsusega teatama, et see on võimatu,» vastas de Jussac.
«Kohustused eelkõige. Palun, pange mõõgad tuppe ja järgnege meile!»
«Härra,» ütles Aramis, ahvides järele de Jussaci, «suurima heameelega järgneksime
teie lahkele kutsele, kui see oleneks ainult meist
annaabi.ee 
