Bernard Kangro
Ants Oras: ,,Üks Kangro luule ja proosa eripärasemaid omadusi on irreaalsus nähtava ja
aimatava vahel hõljumise, aimatava nagu teiseks reaalsuseks muutumise tunne. Kangro
kuulab, kuuleb, näeb kuuleb terasemalt, näeb teravamalt kui valdav enamik me kirjanikke ja
poeete, kuid see, mida ta tajub, võib kuuluda täiesti väljapoole meie harilikku
kogemuspiirkonda. See, mida tavatsetakse nimetada sürrealismiks (ja mis sageli tundub nii
kalkuleerituna ja kistuna), paistab Kangro toodangus loomupärasena. See ei ole romantika,
kuigi see ta esimestes teostes, ja vahel ka hiljem, võis säärasena tunduda" (Tulimuld 1969,
nr.2).
Mõni aeg hiljem, kui Kangro ise jõuab selgusele oma loomingulaadi olemuses, kasutab ta
selle iseloomustamiseks sõnapaari ,,maagiline realism". See tähendab, et intuitsioon on
tugevam kui realistlikuna mõjuv absoluutne kirjeldus: ,,Seesmine nägemus muutub