4,55,5 kg. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini. Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Pealagi on noortel kaljukotkastel kuldne, saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Emaslinnud on tunduvalt suuremad kui isaslinnud. Välimuse sarnasuse tõttu eemalt, kui suurus pole hoomatav, võib kaljukotka segi ajada hiireviuga. Kuid ta tiirleb palju aeglasemalt ning tal on pikem saba ja rohkem ettesirutatud pea. Lähivaatlusel on näha laiemad, tumedamad ja vähem
Kaljukotka lemmikpuu on kahtlemata mänd, kuid ta võib pesa ehitada ka kuusele või haavale. Kaljukotkas ei rända, aga noorlinde võib siiski hulkumas näha. Sügisel ja talvel laiendavad kaljukotkad oma jahialasid, siis teevad ka vanalinnud pikemaid retki naabersoodesse. Pereelu. Kotkad elavad paaridena ja hoiavad oma pesa aastakümneid, mille jooksul võib pesa kerkida üle kahe meetri kõrguseks. Kotkapaaril võib olla ka mitu pesakohta, mida kasutatakse vastavalt olukorrale. Kaljukotkastel saab pesaehitus hoo sisse juba südatalvel – siis ehitakse pesa roheliste oksadega. Veebruaris ja märtsis võib pilvelaotuses märgata kaljukotka mängulendu ja hilistalvises rabavaikuses kuulda kaljukotka kilkamist. Viljaka kooselu tulemusena näevad märtsis ilmavalgust munad, mida on tavaliselt üks kuni kolm. Umbes pooleteise kuu pikkuse haudumise järel kooruvad tihedas udusulestikus kaljukotkatibud. Tavaliselt jõuab lennuvõimelisse ikka vaid üks, väga harva kaks kotkapoega.
annaabi.ee 
