Tõde ja Õigus II Terve tekst
nimepäevniku erilisel eestkostel võis tema lauas istuda, ilma et ta jooks, ainult sööma pidi ta,
seda küll.
,,Ärge ometi niisugune siga olge, et te ei söö ka," ütles talle Molotov. ,,Sest juua või mitte juua,
see olgu veel kuidagi, aga kui te ka söögist loobute, siis olete tõepoolest kas siga, kel ei kõlba
inimeste toit, või olete siin oma arvates ainuke inimene, kes ei söö sigade, s. t. meie toitu.
Räägin ma loogiliselt? Ivan Vassiljevits, räägin ma loogiliselt selle kaljagvardiaga, teie parima
sõbraga?"
,,Loogiliselt," vastas nimepäevnik naerdes ja matsutas suud, nagu tahaks ta veel midagi öelda,
aga keel oli juba pehme, ei kuulanud enam hästi sõna. Ta tõstis parema käe ja katsus sellega
takti lüüa, ise midagi kolmneljandikus lauldes, mis ta köhima ajas.
,,Lal lal laa, lal lal laa," tegi ta. ,,Strauss; mõistate. Valss, viiuliga, Viinis, mõistate. Publikum,
daamid... ovatsioonid..."
Ta katsus mõlemaid käsi tõsta ja neid liigutada, nagu hõljuks ta tantsul
annaabi.ee 
