Sama protsessi kordusime 10ne ja 15ne minuti pärast. 5. Kui kõik neli TKÄga katseklaasi olid täidetud hüdrolüüsi seguga jätsime need sadestuma 15neks minutiks. Selle ajal valistasime 4 tühja varustatud lehtritega ja filtripaberitega katseklaasi. 6. Filtrisime lahused ära ja saadud läbipaistvatel filtraatidel mõõtsime optilise tiheduse fotospektromeetril laine pikusel 280,0 nm. 4. Arvud ja arvutused: Leiame optiliste tiheduste abil kaliibrimis graafikult türosiini kontsentratsioonid. Siis tehakse graafiku Türosiini konts. aeg. Ja veel lisaks arvutatakse kontsentratsiooni vastavalt valemile: A = delta C x 103 x V1 x 2 x V2 / delta T x 181 x V3 x g deltaC - turosiini kontsentratsiooni muutus mg/ml delta T - hudroluusi kestus s V1 - hudroluusisegu uldmaht ml 2 - TKÄ lahusest tingitud lahjendus V2 - ensuumilahuse uldmaht
tavaliselt rohelisena märgitud joont 491,6 nm peetakse siniseks ja sinisena märgitud joont 435,8 nm violetseks. Seejuures jäävad tõelised violetsed jooned 407,8 ja 404,7 nm märkamata. Spektraaljoonte tabelites märgitakse joonte juurde suhteline intensiivsus. Neid suhtelisi intensiivsusi ei tohi liialt usaldada, sest intensiivsus sõltub tugevasti lambi tööreziimist ja spektri registreerimise viisist (näiteks silma ja fotoelemendi spektraalne tundlikkus ei lange kokku). Kaliibrimis- ehk dispersioonikõvera koostamisel tuleb lähtuda asjaolust, et see kõver on alati sujuv ja kõverus ühemärgiline. See asjaolu võimaldabki ära tunda kõik elavhõbeda spektri jooned. Kaliibrimise õigsuse tunnuseks ongi kõvera sujuvus ja kõigi punktide paiknemine kõveral. Põhimõtteline dispersioonkõvera kuju on toodud joonisel Kasutatud kirjandus Raamatud: · Voolaid, Enn. Füüsika XI klassile ,,Optika", Tallinn ,,Koolibri", 1995.
annaabi.ee 
