parandada ja õppida. Kindlasti on õppimine tähtis, kuid tähtsaim on haritus. Inimese tarkust on märgata tema tegudes, kõnes ja ütlemistes. Eriti huvitav ja tark inimene oli Hamlet. Ta ei tormanud ega kiirustanud kunagi. Tema mõtetest said aru vaid vähesed. Kuuldes isa käest tõde, ei mõrvanud prints kohe Claudiuse, vaid korraldas näitemängu, kus kuninga vend mürgitab vana kuninga, võrgutab naise ja laseb end kroonida kuningaks. Tema kavalusest kalgistus Claudius ja võis näha tema näost süütunnet, mida ta hiljem varjata üritas. See ongi tarkus, mida õpitakse just oma vigadest ja raamatutest. Kuid mis on siis elu mõte? Kas elu mõte ongi olla armastatud ja õnnelik. Elus võib palju tahta, kuid iseasi on see, kuidas see saavutad, sest ilma tööd tegemata ei tule mitte midagi välja. Õnne võib tunda isegi pisimatest, kuid õnnetust leiab igalt poolt. Sama on ka armastusega. Inimene armub elu jooksul väga palju, aga tõelise
Kuid keegi meist ei taha oma elule tagasi vaadates tunda muud kui õnne, rahulolu ja heameelt ning tunda, et oleme oma elu õigesti elanud. Nii oli ka kõigi Vargamäelastega. Kui Andres esmakordselt koos Krõõdaga Vargamäelt üles läks, oli ta täidetud unistuste ja lootusetega. Ta arvas, et see on just see koht, kust ta oma õnne leiab. Kahjuks läks vastupidi, elu Vargamäel ei kujunenud õnnelikuks. Ajapikku kadusid sealt naer ja rõõm, perenaised nutsid ja peremees kalgistus ning noored pidid oma õnne salajas hoidma. Andrese elu kujunes eluks maa nimel, Vargamäe nimel. Andres armastas oma maad ja tööd, ent tema töökus ja pühendumine ei teinud elu õnnelikuks. Armastus maa vastu jättis ta elus varju kõik muu naise, pere, aegamööda ka lihtsa inimlikkuse. Temast sai tõsine ja kinnine peremees, kelle jaoks töö on tähtsam kõigest muust. Andres elas suurte eesmärkide nimel