"Nimed Marmortahvlil" Albert Kivikas
Magamata öödel arutleb ta sõja teemadel. Kas on vaja erimeelsuseid lahendada üksteist
tappes? Miks võitleb ta venna ja kommunistide vastu? Samas ei suudaks ta koos punastega ka
oma rahva vastu võidelda.
Koolipoisid ja sõda. Pidev hirm iga püssipaugu peale, söögi nappus, halb sõjavarustus,
haavad, surm ja omade kogemata tulistamine. Vaenlase seaski on omasid-vendi, sõpru,
kaasmaalaseid. Esimestest lahingutest paanilised põgenemised, hilisemad inimhingede
kalestumised. Tapmine võib hakata isegi meeldima. Surmahirmust vabanemine, tapamasinliku
rutiini tekkimine.
Langenute nimed raiutakse kunagi marmorisse, täna on nende koolipinkide tindipottides
klassiõdede pandud lilled.
„Nimed marmortahvlil“ toob teravalt välja sõja julmuse. Noored koolipoisid lähevad suurte
ideede nimel tapalavale. Nad ei tea ega saagi teada, mis on armastus, perekond, oma lapsed.
Nad ei saagi elu ilu avastada, sest surevad nii noorelt.
Mõtetu surm!
annaabi.ee 
