EESTI UUSAEG
saj
alguskümnenditeni oli tegemist kirikukeelega, mille normeerivaks tekstiks oli
1739.aasta Piibel. A T H liikus rahva hulgas ja otsis sõnu Piibliterminite kasutamiseks,
et keel oleks võimalikult rahvapärane.
Kirikliku kirjanduse juures põhiteoseks Piibel, aga anti ka välja väiksemaid trükiseid.
18.saj anti ka välja ilmaliku sisuga eestikeelset kirjandust. Kõige laiema levikuga
kalendrid, mis olid mõeldud talurahva jaoks, mille põhiosaks oli kalender, aga
kalendritel olid lisad, mis sisaldasid õpetlikke jutte, mis puudutasid nt ülevaateid
teiste maade kohta, jutustused ajaloost, nõuanded tervishoiu kohta. Algselt olid lisad
vaimuliku tooniga, 18.saj teisel poolel tuli ka ilmalik jutustus, nõuanded – märgid
valgustuslikust rahvaharimisest. Esimene eestikeelne kalender trükiti Tallinnas 1718.
1731.aastast pärineb esimene säilinud kalender. Erinevaid kalendreid anti välja
annaabi.ee 
