Eesti Uusaeg
Esimesed eestlastest pastorid, rahvusliku meelsusega oli
Wilhelm Esenschmidt, Jakob Hurt, Andreas Kurrikoff, Mihkel Jürmann. Pastorite ja
abipastorite arv hakkas kasvama 1880. aastatel. Eestlaste seas teoloogia oli väga
populaarne, ta oli meditsiini ja juristi all. Suur osa eesti pastoritest olid katiivsed
seltsitegelased, toetasid või juhtisid karskusliikumist, soosisid laulu- ja mängukoore,
hoolitsesid rahvakooli eest. Sageli olid nad viljakad kirjamehed: kooliõpukute autorid,
kalendrikirjanikud, ilukirjanikud, usukirjanduse tõlkijad ja autorid. Uues kirjaviisis
ilmus Jakob Hurda Piibel 1889. aastal.
Vaba rahvakiriku idee 19. sajandi lõpupoolel: Tekkis päevakorrale küsimus, et
kelle kirik luteri kirik Baltimaades on või peab olema. Rahvusliku iseteadvuse tõusu
tõttu, suurenes koguduseliikmete nõudlikkus pastorite suhtes: leiti, et nad ei tohiks
olla kirikhärrad, vaid rahvalähedased hingekarjased. Baltisaksa pastoritele heideti