Sõjasuvi Ruhnul
'' andis ta edasi komandöri käsu.
,,Kõik üles!'' andis Jegorõtšev omakorda korralduse ja ronis punalaevastiklase järel tekile. Oli ebasuviselt sünge
varahommik. Kogu taevast katsid hallid pilved. Tuul oli veidi vaiksemaks jäänud, kuid pildus endiselt traallaeva ühelt
küljelt teisele. Nagu suur karvamüts kerkis eespool veest Ruhnu saar. Selgesti paistis kõrge tuletorn. Dessantsalk
lähenes saarele tuulealusest küljest ja kõikumine vähenes. Peagi jäi traallaev kaldust eemale hoidudes triivi.
,,Paadid vette!'' käsutas Jegorõtšev ja sapöörid hakkasid tegutsema. Esimesse vettelastud paati istus seersant Hodak,
kellele järgnesid laskurroodu punaväelased. Ka puksiiridelt, kaatritelt ning praamidelt hakati dessanti paatidesse
ümber paigutama.
,,Me lähme, seltsimee vanem!'' hüüdis Hodak ja käivitas rippmootori.
,,Lase käia!''
Punaväelasi täistuubitud paat eemaldus traallaevast ja hakkas kiikuma lainetel. Minekuvalmis oli juba ka teine paat,
annaabi.ee 
