Kolmas laulupidu referaat
ajakirjanduses enamasti kirjutati. Ajakirjas nuriseti toimkonna omavoli üle- peamised
vastuolud olid rahaasjades. Koosolekul kerkis üles ka küsimus auvõõraste ja pidukõnelejate
kohta, mis tekitas tüli, sest taheti opositsioonimehed täiesti välja jätta ja see õnnestuski.
Muidugi oli auvõõraks C.R. Jakobson, kes jäetigi auvõõraks kutsumata.
Pidukomitee Tallinnas jätkas asjaajamist, arvestamata opositsioonimeeste nõudmisi.
Nähtavasti kaldusis köstrid ja koolmeistrid, kes olid laulukooridega seotud, rohkem
peotoimkonna poole. Opositsiooni kavatseti hoopiski lämmatada. Detsembri keskel saatis
,,Lootuse" selts peotoimkonna presidendile Wistinghausenile kirja, milles palus valvata
peotoimkonna üle, et seal kõik aus oleks ning pidu rikutud ei saaks. Peokomitee omakorda
loobus auvõõraste kutsumisest ja pani selle ülesande ,,Lootusele".
Opositsioonilised ringkonnad ei pidanud Tallinna üldlaulupidu ikka veel vajalikuks ja
annaabi.ee 
