JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
sügavamale. Kui sa just kangesti uurida ihkad, siis uuri saaki: mõtle, kuidas leida priskemat loomust.
Tead, poiss, see lendamisevärk on vahva küll, aga ega liulaskmise ilu pukku ei pista! Pea alati meeles:
ausa kajaka ainuke lennu-siht on toit."
Jonathan noogutas kuulekalt. Paar päeva püüdiski ta käituda nagu teised kajakad; tõepoolest püüdis
koos PARVEGA kilades-kraageldes heidelda ümber lautripaikade ja mõrrapaatide, viskudes iga kalarappe
ja ligunenud koorukese järele. Ainult tõsiselt võtta ta seda ei suutnud - polnud meeltmööda.
See kõik on nii üksluiselt tüütu, mõtles ta, tahtlikult pillates vaevaga kättevõideldud kilu ta kannul ähkivale
nälginud vanakesele. Kogu seda aega võinuksin ma kasutada lennutrenniks - nii palju põnevat jäi veel
selgitamata.
Ja peagi oli kajakapoiss Jonathan jälle omapead avamere kohal, näljane, õnnelik, katsetav.