aastatel kala peamiselt nakkevõrkude ja mitut tüüpi nootadega, mõrdu kasutati vähe. Nendesse püünistesse sattus angerjat harva. Narva hüdroelektrijaama ehitamine 1950ndate aastate algul tõkestas peaaegu täielikult angerjate loodusliku tee merest Peipsi-Pihkva järve basseini veekogudesse, sealhulgas ka Võrtsjärve. Selle tagajärjel kadus angerjas peagi järve kalafaunast. Et taastada angerjakarja arvukus Võrtsjärves ja paremini ära kasutada järve kalaproduktsiooni võimalusi, toodi alates 1956. aastast regulaarselt järve loodusest püütud angerjamaime. 1.3. TOITUMINE, SIGIMINE Angerjas on rangelt öise eluviisiga ja röövtoiduline, looduslikud vaenlased puuduvad. Saakloomad vastavalt isendi suurusele (putukavastsed, ussid, kirpvähilised, väiksed kalad). Esineb ka perioode, kui ei toitu (rände ajal). Päevasel ajal varjavad end sügaval muda sees või näiteks urutaolistes moodustistes. Peale valge aja lõppemist siirduvad jahile
tendents vetikate mõõtmetevähenemisele ·ZPmõjutab fütoplanktoniliikide omavahelist konkurentsi vähenebkonkurentsi teravus suureneb vetikate liigiline mitmekesisus eelise võivad saada aeglasekasvulised,kuid halvasti söödavad liigid ·TaimtoidulineZP on toiduahelates võtmepositsioonil määrab, kas valitsevad karjamaa tüüpi võidetriitsed toiduahelad. ·Detriitses ahelas lülisid rohkem-väiksem kasutegur laguahelaga järvedes võib eeldada 5-10 korda madalamat kalaproduktsiooni ja FP suhet kui karjamaa-ahela ülekaalu puhul Taustinformatsioon Taimedega kinnikasvamise tulemusel järvede hääbumine on täiesti looduslik, loomulik protsess; inimtegevuse mõjul võib selle protsessi kiirus aga oluliselt tõusta. Eesti veekogude iseloomustus Eestis on ligikaudu 1200 väikejärve ja veehoidlat, mille pindala on suurem kui 1 ha (Joonis 1). Euroopa suuremate järvede hulka kuuluvad Peipsi ja Võrtsjärv, mis moodustavad pea 87% Eesti veekogude pindalast. 1970ndail aastail A
annaabi.ee 
