JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
ajada ei tasu. Elu on mõistetamatu ja jääb mõistetamatuks, välja arvatud reaalsus, kuhu oleme pandud
randu koristama ja rappeid sööma, et hoida hinge sees viimse viivuni, kuni see kehas püsib."
Endast lugupidav kajakas ei lasku ealeski vaidlusse PARVEGA, ent Jonathan ei suutnud vaikida.
"Vastutustundetus!" karjatas ta. "Vennad, kas merikajakal saab olla rängemat vastutust kui leida ja järgida
oma kõrgeima lennu aadet?! Tuhandeid aastaid oleme üksteist tuuseldanud kalapeade pärast, nüüd
ometi avardus meie elamise eesmärk ja sisu, - tõeliselt lendama õppides leiame ehk tee vabadusse!
Andke mulle vaid võimalus näidata, mida olen avastanud."
Ent PARVEL puudus halastus, kõik seisid kurtidena, ühele jalale kivistunult. "Vennaarm on varisenud!"
skandeerisid nad kooris ja pöörasid talle üksmeelselt selja.
Järgnevail päevil lendas Johnatan Merikajakas juba lindpriina, ent oma eraklusalaks valis ta KARIDEST
veelgi kaugema koha
annaabi.ee 
