avaldumisvorme. Enam ei olnud aadlike elulaad eeskujuks. Koos aadliga hääbus toretsev rõivastusmood. Alguses hakkasid mehed kandma Rahvuskaardi vormi: sinine kuub, valged pikad torupüksid ja valge vest. Esindatud pidid olema rahvusvärvid,kas siis mütsimärgina või lindina. Moodi tuli ka punase früüga müts, kaela rätik,kasutati ka trakse ning jalas kanti puukingi. Naistemoes võeti eeskuju antiikajast kihiline lihtne kleidimood. Pariisi kalanaised panid aga jalga pikad püksid. Enamik naisi kandsid punast mütsi,puukingi ja kolme värvilist linti. Soengud muutusid radikaalsemateks kadusid parukad. Meestel läks moodi lühikeste ettekammitud juustega soeng. Naised hakkasid lihtsalt juukseid siledaks kammima. Uuel Prantsusmaal peeti küll revolutsioonilisi pidustusi laulude ja muud rõõmuavaldustega,toimusid rongkäigud ja teatrietendused,kuid heaks tooniks kujunes kaine ja karske ellusuhtumine
» «Kenad lauljad,» vastas teine, «nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid! * Enne kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama, kas püha Jean armastabki ladina salme provansi aktsendiga.» «Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?» «Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed.
annaabi.ee 
