Merekultuur ja etikett
saaki kiita, et mille tema kalaõnne ära sõnuda. Tabu oli merel kutsuda kalu või loomi nende
õigete nimedega. Püügi ajal ei tohtinud laulda, karjuda, vilistada, vanduda, petta ega tüli
norida. Söögilaual ei tohtinud kala söömist alustada sabast (siis ei minevat ta enam võrku,
kala põie söömine põhjustavat võrgukudumisel silmade vahelejätmist, kala silmi ei tohtinud
aga üldse süüa.
Püütud kalu ei tohtinud ka loendada ega kalamehelt küsida, mitu kala ta on tabanud. Üheks
levinud küsimisvormiks oli küsimus “kas Peetrus kodus?” – jaatav vastus tähendas, et kala
tuleb. Tavapärane ütlemine enam-vähem korraliku saagi kohta oli ka, et “üks suur ja kaks
väikest”.
Kalurite uskumustes oli ka piirkonniti erinevusi, Peipsi kalameeste omad olid mõnevõrra
teistsugused kui saarte või Lääne-Eesti uskumused.
merekombest, mil merele toodi ohvreid, võitmaks laevadele jumalate soosingut tormis,
annaabi.ee 
