tase kõrge. Näiteks depressiooni uurimustes on raporteeritud 50 % efekti määra, 34 % määra bipolaarse häire, 23% - 34 % määra paanikahäire ja 43 % efekti määra lühiajalise skisofreenia uurimustes (Lau & Mao 2003). Paranemine skisofreenikute hulgas, kes on saanud platseebot uurimuslikes katsetes, on isegi nii tavaline, et see representeerib kliinilistele uurimustele märkmisväärset teaduslikku takistust bioaktiivsete ravimite tõhususe tõestamisel (Kemp & Kalali jt, 2008). Sellised andmed näitavad ehk seda, et kuigi üksikisiku tasandil potentsiaalne risk mingeid tulemusi platseebo-ravist mitte saada või siis psüühilise seisundi halvenemiseks on jäädavalt olemas, ei saa platseebo efekti sagedust alahinnata. Ei saa alati eeldada, et alternatiiviks platseebo-ravile kliinilistes katsetes on standartne ravimeetod, mille tõhusus on kinnitatud. Reaalsed olukorrad sellist eeldust alati ei toeta
Kanali ja paisu vahel kujuneb laengukandjaist vaene ja seetõttu suure takistusega pn-siire. Siirde laius kasvab teatavasti koos sellele rakendatava vastupingega. Et väljatransistoris on pais legeeritud palju tugevamini kui kanal ja et kanal on väga õhuke (mõni kuni mõnikümmend mikormeetrit), siis p-tüüpi paisule kanali suhtes negatiivse pinge andmisel laieneb siire kanalisse. järelikult kanali voolu läbilaskev ristlõige väheneb. Kui rakendada n-kalali korral neelule positiivne pinge, saabki negatiivse paisupinge muutmisega tüürida kanalit läbivate elektronide arvu, seega neeluvoolu. Siirde laius kasvab neelus suunas, sest kanalit läbiva voolu tekitatud pingelang tõstab neelupoolses kanaliosas siirde vastupinget. Neeluvool on suurm, kui paisu ja lätte vahel pinget pole. Mida negatiivsem pinge n- kanaliga transistori paisule anda, seda nõrgemaks jääb neeluvool.
annaabi.ee 
