vaadata. Usuti ka võrkude äranõidumisse (võrgud kalatuks) ning oletatava nõiduja vastu kasutati vastunõidust. Ja vastupidi - sõrulaste omaaegsed head kalasaagid seostati nende nõidumisoskusega. Võrku randa kandes oli hea enne, kui vastu juhtus siga või mees, halb kui jänes või naine. Kui vastu trehvas halb inimene, mindi koju tagasi ja alustati rannateed uuesti või loobuti sel päeval üldse kalaleminekust. Enne merreviimist tehti võrgule ristimärke, asetati sellele pihlakaoksi, soola, muda, vahel isegi elus põrsas. Kes kuivama riputatud võrkude alt läbi puges, pidi tagurpidi tagasi minema, maas lebavatest võrkudest üle ei astutud. Hooaja esimene kala tuli merele tagasi anda, selleks osutunud siig või särg ennustasid kehva, latikas head kalaaastat. Hea kalaõnnega inimene võeti meelsasti merele kaasa, sellise kaluri paadist toodi õnneseemneks oma paati kalasoomuseid.
viinamarjaväätide näol. Aeg-ajalt sattusid nad mugavaisse nurgakestesse, mis olid kaetud rohuvaibaga ja ehitud lilledega. Nad leidsid väga palju, mille üle rõõmu tunda, kuid ei midagi, mille üle imestada. Nad avastasid, et saar oli umbes kolm miili pikk ja veerand miili lai ja et ta oli lähimast kaldast lahutatud ainult vaevalt kahesaja jardi 94 laiuse veeribaga. Nad käisid iga tunni järel suplemas ja jõudsid alles pärast lõunat laagrisse tagasi. Kalaleminekust ei tulnud midagi välja, sest nad olid liiga näljased, kuid nad sõid tublisti külma sinki ja heitsid siis vilusse jut t u ajama. Kuid vestlus rauges varsti ja soikus siis hoopis. Metsas valitsev pühalik vaikus ja üksindustunne hakkasid poistele mõju avaldama. Nad vajusid mõtteisse. Mingisugune ebamäärane igatsus puges nende hinge. Varsti hakkas see kuju võtma -- see oli tärkav kojuigatsus. Isegi Finn Punakäsi unistas oma majatreppidest ja tühjadest vaatidest
annaabi.ee 
