Eesti kultuurilugu
Sellega seoses võib 19.
sajandi viimasel veerandil rääkida juba elukutselistest kaluritest.
Võrgukudumine
Kuni 19. sajandi lõpuni kooti kalavõrgud käsitsi. Võrguniidi ketrasid naised, võrku kudusid kõik
pereliikmed, Hiiumaal peamiselt lapsed. Kooti võrgunõela ehk uiga (piirits, käba), mis oli 10-20
cm pikkune õhukesest puupilpast, luust, sarvest või metallist võrgukudumisriist. Ui abil kooti ka
vöid.
Võrgusilmade suurus kujundati kaladi ümber. Kaladi (kalasi) oli puust või luust lame õhukeste
servadega pulk, mille laiusest olenes võrgusilma suurus.
Kootava võrgu silmade lahtihoidmiseks riputati selle alläärde luust või puust raskus (kutsikas,
koer, kuersi). Valmiv võrk riputati järk-järgult võrguhargile. Püstise varrega hark kinnitub tallale,
mille ühes otsas on kaks väikest jalga või põiktelg. Põiktelje otstes võivad olla rattad. Valmiva
võrgu pikenedes tõukas kuduja harki jalaga järk-järgult kaugemale
annaabi.ee 
