Merekultuur ja etikett
Kui
vastu trehvas halb inimene, mindi koju tagasi ja alustati rannateed uuesti või loobuti sel
päeval üldse kalaleminekust. Enne merreviimist tehti võrgule ristimärke, asetati sellele
pihlakaoksi, soola, muda, vahel isegi elus põrsas. Kes kuivama riputatud võrkude alt läbi
puges, pidi tagurpidi tagasi minema, maas lebavatest võrkudest üle ei astutud. Hooaja esimene
kala tuli merele tagasi anda, selleks osutunud siig või särg ennustasid kehva, latikas head
kalaaastat. Hea kalaõnnega inimene võeti meelsasti merele kaasa, sellise kaluri paadist toodi
õnneseemneks oma paati kalasoomuseid.
Ahnusest liiga väikesi kalu püüdvad kalurid arvati tulevikus jäävat kalata, heldeid arvati meri
soosivat - seepärast ei tohtinud kalur keelduda andmast rannas osa saagist kalavastalistele, ka
kass pidi saama oma osa. Hea kalaõnne puhul ei kiideldud, ka võõras ei tohtinud kaluri suurt
saaki kiita, et mille tema kalaõnne ära sõnuda