"kaksiktornil" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

ühenduse väljendamiseks inimese ja ehituse vahel. On samuti asjata sellest rääkida, kuivõrd Quasi-modole kogu katedraal omaseks sai nii pika ja intiimse kooselu jooksul. See elukoht oli talle kõigiti kodune. Siin polnud ühtki sügavust, millesse Quasimodo poleks tunginud, ega kõrgust, kuhu ta poleks roninud. Juhtus 142 üsna sageli, et ta mööda katedraali fassaadi üles ronis, seejuures ainult skulptuuride nukkadest kinni hoides. Kummalgi suurel, kõrgel, ähvardaval, ohtlikul hiigla-kaksiktornil, mille välist külge mööda teda sageli nähti üles ronivat nagu sisalikku, kes mööda järsku müüri üles roomab, polnud tema jaoks midagi peadpööritavat, hirmuäratavat ega vapustavat. Nähes, kuidas nad ta käte all nii vagusad on, nii hõlpsad ülesronimiseks, võis arvata, et ta on nad taltsaks teinud. Ronides, hüpates ja kareldes hiiglakatedraali kuristikkude kohal, muutus 8 1 ta ise ahviks või kaljukitseks, meenutades Kalaabria lapsi, kes enne kõndima minekut juba