Eesti kunsti ajalugu
Põhjuseks oli ka
tehnika suurem kättesaadavus, SKKE ostis videokaamera, mida anti kunstnikele
kasutada. 1994.a. Sao Paulo biennaalil esindas Eestit kõrvuti Leonhard Lapiniga Jaan
Toomik, kes esitas videoteose "Tee Sao Paulosse". Sellele järgnesid mitmed suuremad
videoinstallatsioonid ning Toomiku edu rahvusvahelistel üritustel.
Ene Liis Semper hakkas videoteostega näitustel esinema 1993.a. Kunstniku aineks
enamikul videotel on ta enese keha, millest filmides saab kui kaksikolend, nii loomingu
subjekt kui objekt. Tema videod on agressiivsed, seksuaalsed, sokeerivad.
Kai Kaljo, kes on nii maalinud kui tegelenud objektikunstiga, on samuti leidnud
rahvusvahelist tunnustust oma videotöödega. Tema videod tegelevad tihti inimese
kohanemisega ühiskonnas, üksinduse ja hakkamasaamisega.
Foto toomisel eesti suletud kunstimaastikku on olulisi teeneid Destudio seltskonnal
Peeter Lauritsal ja Herkki Erich Merilal, ka Tarvo Hanno Varresel. Alustades
1990
annaabi.ee 
