Tiit Lauk humanitaar
esinevad ooperijõud väljaspool?” See polnud sugugi ainus Visnapuu džässi maha tegev
kirjutis; oma artiklis “Jazzist ja kunstipoliitikast”255 kirjutas ta juba 1934. aastal: “Kui hoida
stiili, ei peaks ettekannete juure müüdama ainult eeskava, vaid ka pits viina ning seadma sisse
tantsupõrand.” Visnapuu džässipõlgus kulmineerus nõukogude võimu ajal 1940. aastal
kirjutatud artiklis “Haige ja terve muusika”. 256 Maret Tomson juhib oma eestikeelse muusi-
kakriitika uurimuses (Tomson 2008: 51) tähelepanu faktile, et see on tähelepanuväärne
kirjutis mitmel põhjusel. Siin astus kriitik välja modernismi, opereti ja džässi vastu, seostades
neid žanre “kodanlike harrastustega”. Džässi suhtes jätkus kriitikul ikka veel uusi negatiivseid
väljendeid. Ta kirjutas, et see žanr tegeleb “loomingulise ulakusega, sadistlike ergutusvahen-
ditega ja tunnete narkootikaga”. Vastavalt uue ideoloogia nõuetele lisas kriitik juurde