E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
lõid patsi ja soovisid sülle saada. Kõige vaesema, vildakile vajunud sauna ees peatus Jaanus
ja astus madalast uksest sisse. Ta pidi sammu allapoole astuma, sest toapõrand oli
sügavamal kui maapind. Valgusest tulles ei seletanud ta esiotsa midagi poolpimedas
ruumis, millele põienahaga kaetud auk tagumises seinas pisut valguskuma andis. Ühest
nurgast küsis lambatall uudishimulikult: «Mää-mää?» ja paar ninakat kana pahandasid:
«Kakaakakaa!
» Teisest nurgast kähises maa-alune hääl:
«Kes see tuli?»
«Mina -- Metsa Jaan,» kostis Jaanus ja hakkas häälekõmina järgi edasi kobama. Ta silm
oli pimedusega juba veidi harjunud, nii et ta enese ees õlgedest aset märkas, millel hall,
kõdunenud vanamees poolküljeli lebas. Tema kõrval lamas veel riidenadiga käetud poiss, kes
nähtavasti magas. »
«Tasa, tasa!» kähises vanamees, altkulmu magava poisi poole piiludes, ning näitas käega