suhtes. autentne ja kriitiline kunst peaks olema määratud läbikukkumisele publiku juures. adorno ei sallinud tonaalset muusikat. autentse muusika näide tema jaoks oli dodekafooniline muusika. tonaalne muusika tundus adornole suurepärase propagandavahendina ja ta põlastas seda sellepärast (vene ja saksa impeeriumi riiklik muusika) tonaalselt väljendab ennast ka massikultuur. «see muusika sureb, ilma et teda kuuldaks, sureb, ilma kajata» kunst lakkab suhtlemast inimestega ja see on ainus võimalus suunduda autentsusesse. dodekafoonia oli pääs totalitarismist. kunstiteosel oli a meelest utoopiline funktsioon, püüd argususest välja, turusuhete ignoreerimine. kunstiteose üheks erijooneks oli adorno arvates lõpetamatus, kunstiteos on märk sellest, et maailm ei ole lõpetatud. utoopilisus tähendab siin, et on veel ruumi, kuhu liikuda. iga autentne kunstiteos ütleb
annaabi.ee 
