JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
koos PARVEGA kilades-kraageldes heidelda ümber lautripaikade ja mõrrapaatide, viskudes iga kalarappe
ja ligunenud koorukese järele. Ainult tõsiselt võtta ta seda ei suutnud - polnud meeltmööda.
See kõik on nii üksluiselt tüütu, mõtles ta, tahtlikult pillates vaevaga kättevõideldud kilu ta kannul ähkivale
nälginud vanakesele. Kogu seda aega võinuksin ma kasutada lennutrenniks - nii palju põnevat jäi veel
selgitamata.
Ja peagi oli kajakapoiss Jonathan jälle omapead avamere kohal, näljane, õnnelik, katsetav.
Eesmärgiks oli tal nüüd kiirus; ning nädalaga sai tast sööstlennu nobedaim kajakas. Tõusnud tuhande
jalani, rapsinud tiibadest välja viimse kui võhma, pikeeris ta püstloodis vahkvaleva jutina alla lainekribu
suunas; ning ta avastas põhjuse, miks kajakail polnud kunagi õnnestunud see välklev äkksööst. Juba
kuuendal langemisviivul liikus ta seitsekümmend miili tunnis, aga sellisel kiirusel muutub harjumata