Duke Ellington
Mitmetes oma suuremates teostes on teemad just mustade
ajaloost.
Paljude kriitikute arvates oli Ellington tihti liiga lähedal Euroopa muusikale. Ellington
suutis oma orkestrit koos hoida kauem kui keegi teine orkestrijuht ja tehes sealjuures
vähe muudatusi.
Ellington lõi ka oma "dzunglistiili" koos Miley ja Nantoniga, kus trompeti ja trombooni
ekspressiivsed urisevad helid meenutasid dzungliöös kostvaid hääli. Võttis ka esimesena
kasutusele inimhääle kui instrumendi ja nn. kajakambri. Tihti ennustasid kriitikud talle
langust, mida aga ei juhtunud. See juhtus 1956 Newporti festivali, kus Ellington oli välja
kuulutatud vaid ühena teiste ahvatluste seast. Keegi ei oodanud midagi erakordset, kuid
tema etteaste osutus kogu festivali kulminatsiooniks. See oli üks viiekümnendate suuri
jazzõhtuid. Pärast Billy Strayhorni surma päästis Ellington veel kord valla uue loomejõu.
Sündis mitu olulist uut tööd ja plaati. 1970 võttis Ellington ette pikima turnee, mille
annaabi.ee 
