● Luuletus on igatsev, ● Minevikuvorm ● Meri - vabadus ● Tuul – vabadus, tuul viib kõik halva ära ● „Kaisuta, vaba ning vihane torm , kaisuta mind!“ – igatsus mere, vabaduse ja nooruse järgi ● Soov saada mere osaks Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuglevat viirese varju Ja nüüd ometi näen ma sind, oh ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju mõõtmatu meri! ning kaugel kõikuvat üksikut purje. Kui avar, kui suur, kuis helendad Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda sa! kui magava hiiglase raudrüüs rinda Kuis vabadust hoovab sust vastu ja kuulata laineid, mis veerevad randa otsata! kui tuiskavad leegid, mis raksuvad mis kirglikult kutsudes tuksuvad, Rind rusutud vastu vangla
Esimest korda külastas luuletaja Toila mereranda, mis asus Estlandi provintsis kirdeosas 1912. aastal. 1921 aasta novembris suri Toilas luuletaja ema. Sealsamas Toilas kohtus Severjanin oma tulevase abikaasaga. Tollel õhtul, puusepa tütar Felissa Kruut esines Eesti luuletaja Fridebert Tuglase luuletusega ,, Meri": Ju lapsena ihkasin merd ääretult mina. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuguvat viirese varju ja valu sees õõtsuvaid kajakakarju ning kaugel kõikuvat üksikut purje... Nõiutud noore lugeja talendiga, osalev tolles õhtus Severjanin läks teda õnnitlema, aga mõne aja pärast kohtasid Toila elanikud oma kaasmaalast Felissi Oru pargis tuntud luuletaja saatel. 21 detsembril 1921 aastal, Igor Lotarev ja Felissa Kruut abiellusid Tartu kirikus. Suvehooajal muutus Toila lausa Eesti kultuuri pealinnaks. Siin elas sageli ka tuntud kirjanik Fridebert Tuglas, kes jättis sinna mälestusi Severjaniniga kohtumisest
annaabi.ee 
