JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
.. vaksa-võrra ... hoidma tiivakaart. Siis lõid suled sagritsi, ta tardus
õhus ja kukkus kivina.
Kajakatõug, nagu te hästi teate, ei vaaru õhus, kunagi ei kaota nad tasakaalu. Tuuletallamine on nende
jaoks põlastusväärne temp, mis riivab kõikide au.
Aga Jonathan Livingston Merikajakas, häbitu isend, kes pingutusest vabisedes taas ja taas oma tiibu
kramplikult kaardu kiskus, et liikuda ikka aeglasemalt, veel aeglasemalt, kuni paigalseisuni, - tema polnud
tavaline lind!
Jah, enamik kajakaist vaevub omaks võtma vaid lihtlabased lennuvõtted: kuis jõuda rannast toiduni, kuis
loojanguks laidudele tagasi - sellest piisab. Tavaliselt pole lendamine kajakatele üldse peamine, - küll aga
õgimine. Ent sel kajakavõsul polnud peamiseks hoopiski söömine, vaid lend. Kõigest kõige rohkem
sinitaeva all armastas isepäine Jonathan lendamist!
Muidugi, niisuguse mõttelaadiga, seda taipas ta kähku, polnud just kerge võita suguvendade
lugupidamist
annaabi.ee 
