Eesti- ja Liivimaa 18.-19. sajandil
pärisori ja mõisnik võis kohelda teda vastavalt oma äranägemisele. Talupoega ja tema
varandus kuulus mõisnikule. Mõisnikul oli õigus talupoega müüa ja pärandada. Mõisnik
võis määrata talupokale piiramatud koormised. Kohtuvõim talupoegade üle kuulus
rüütelkonnale. Roseni deklaratsiooniga langes talupoeg õigusteta pärisorja seisundisse.
Nn positiivsed määrused (1765)
Autoriks Liivimaa kindralkuberner G. Browne. Tegemist oli talupoegade
kaitseseadustega. Kui talupoeg oli mõisa ees oma kohustused täitnud, võis ta oma
saaduste ülejäägi vabalt turustada. Kindlad piirid pandi mõisakoormistele. Määrati
kindlaks mõisa poolt määratava peksukaristuse ülempiir - 30 vitsahoopi. Talupoegadel
oli õigus mõisnik kohtusse kaevata.
Pearaharahutused (1784) põhjused ja tulemused
Põhjus-asehaluskorra kehtestamist ja pearahamaksu sisseseadmist tõlgendasid
annaabi.ee 
