Onomastika, nimekorraldus
a Riigi
Teatajas kuulutamise tasu. Nimemuute mõjuvad põhjused jäid endiseks,
lisandus võimalus muuta nime siis, kui soovitakse mitmest teisendist
ametlikustada ainult ühte. Seati piirangud nime valikule: ei tohtinud võtta
tuntud tegelase või üldtuntud sugukonna perekonnanime. Nimemuute
otsustajaks jäi siseminister, kes pidi kahtluse korral ära kuulama keeleteadlaste
arvamuse. Kehtima jäi endine kolmekuuline vaidetähtaeg. Uuendusena loodi
siseministeeriumis perekonnanimede kaitseregister, kuhu võisid oma nime 25
krooni eest lasta kanda need, kes olid oma nime eestistanud pärast 17.
detsembrit 1919. Kaitseregistrisse kantud nime võis edaspidi anda vaid
nimeomaniku sugulastele.
Ka sellel seadusel oli mõningaid puudusi. Vaidetähtaeg kolm kuud oli liiga
pikk. Otsustaja jäi endiselt rahvast kaugele, kuigi sooviavaldusi võisid juba
vastu võtta ka kohalikud perekonnaseisuametnikud. Nende osalus piirdus
siiski vaid andmete kontrollimisega ja dokumentide edasisaatmisega
annaabi.ee 
