Suur rahvaste rändamine
Rooma rahu reguleeris keskuse ja ääremaade suhteid, kandes hoolt, et ääremaade mõjud
keisririigi traditsioonide elukorraldusele ohtlikuks ei muutuks.
Rooma rahu lõpp tähendas, et impeeriumi kaitsepiirid hakkasid varisema, mis viitas
omakorda impeeriumi kriisile. Saatuslikuks ühiskonnale said impeeriumi piiridelt lähtuvad
välismõjutused, milles mängisid keskset osa Roomaga kokkupuutuvad barbarid, kelle seast
tõusid esile keldid ja germaanlased. Kaitsepiiriks roomlaste ja barbarite vahel oli Rooma Vall.
Caracalla edikt kiirendas Rooma rahu lagunemist 212. aastast, mis tagas kõigile vabadele
inimestele Rooma kodaniku õigused. See teenis makselaekumiste kasvu eesmärki ja pidi
leevendama impeeriumi lääneosa üha süvenevaid majandusraskusi. Samas avas edikt Rooma
võimustruktuurid riigi äärealade asukatele. Roomlaste seisukohalt esindasid äärealade asukad