Detsembrikuumus
ootas. Läksin siiski veel poistega hüvasti jätma ja oma minekust teatama. Kahjuks sinna see
jäigi. Minu hüvasti jätmise ajal tulid punased sisse ja algaski mäss. Anna oli juba rongis, kuid
nähes, et mind polnud tuli ta mind otsima. Ta võeti pantvangi. Mind sooviti endale järgnema
kutsuda ja samuti kinni hoida, kuid ma olin kiirem ja pääsesin vabaks. Põgenesin ja suurim
soov oli ka Anna vabastada. Kohtasin härra ministrit. Ta soovitas mul tuua kaitseministriumist
mehi ja talle järele minna. Kuid mul oli tähtsamat teha. Mu naine. Ja ta sai sellest aru ja pidas
seda õigeks, oma varandus kõigepealt.
Rünnaku ohvriks oli langenud terve linn. Mäss oli ületanud igasugused piirid. Mul õnnestus
pääseda tänu headele inimestele kes osutasid abi. Lõpuks jõudsin oma naiseni, leidsin ta koos
jurist Jaaniga. Ta tulistas mind, kuid õnneks kätte ja ta ei suutnud mulle sellega suurt vaeva
põhjustada. Ta oli lihtsalt sitt mees