Kadunud põlvkond
hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid ja ükskõiksed
rindevõitlejad, kes püüavad oma tundeid alla suruda, et mõistust selgena hoida. Iga sõdur jääb
üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Juhused on ainsad, mida sõduripoisid suudavad usaldada ja
uskuda. Nad on üksteise vastu tunded kaotanud, suudavad mingi ime jõul veel joosta ja tappa-
see on rutiin. Sõjas osalevad mehed harjuvad kõigega, ka kaitsekraaviga.
Teose tegelane Albert ütles: ,, Sõda on kõige jaoks meid ära rikkunud." Nende ainukene viis,
kuidas sõda mõtetest eemale tõrjuda oli kaarte mängida, ka vaenlase tule all olles. Rindel olles
räägiti teineteisele pidevalt nalju, lõbusaid jutte. Nad ei visanud nalja sellepärast, et neil on
huumorimeelt, vaid selleks, et säilitada seda, ilma selleta oleksid nad omadega läbi. Iga kuuga
muutus nende huumor kehvemaks. Toidupoolist hoiti nagu oma elu. Rindel olles tuli tihti
annaabi.ee 
