olid suunatud elluäratamisele ja andsid tervist, eluenergiat. Sõna jõud võis uskumuse järgi tappa ja ka ellu äratada. Oluline õppimise vorm pidi olema ka mnemoonika ehk mälu treenimine. Kirjaeelsel perioodil anti kogu sugukonna tarkus edasi suuliselt. Selle info kogus oli aukartustäratavalt suur. Omalt poolt ei tohtinud midagi lisada ega ära unustada, sest õigest mälust olenesid head suhted kaitsejumalatega. Me teame küll nii kaugetest aegadest äärmiselt vähe, kuid peame kindlasti järeldama mingisuguse mnemotehnika olemasolu juba siis, vastasel juhul ei oleks olnud võimalik kõiki legende, hümne, pärimusi, lugulaule mälus talletada. Kahtlemata tegelesid säärase raske ja vastutusrikka valdkonnaga eelkõige jällegi hõimujuhid, samaanid ja targad. Kuid mingit õpetust pidi saama iga suguharu liige, et maagilistes tantsudes, riitustes, leina- ja rõõmutseremooniates väärikalt osaleda
paganlik. Juba filosoof Zosimus (3.-4. saj.), kes oli üks alkeemia rajajaid, kirjutas, et kulla valmistamise kunsti õpetasid neile jumalad. Asi on selles, et alkeemia püüdis jumalale väga lähedale jõuda. Alkeemik kasutas teatud mõttes mõjuvamaid meetodeid, kogu tema tegevus oli mõistetavalt, tuntavalt jumala tegevuse sarnane. Alkeemik võis pidada end jumalaga võrdväärseks loojaks. Isegi metalle seostati alkeemias taevakehadega ja vastavate kaitsejumalatega: kuld vastas Päiksele (Apollole), hõbe Kuule (Dianale), vask Veenusele, raud Marsile, plii Saturnile, tina Jupiterile ja elavhõbe Merkuurile. Jumalike tähenduste ja tegevuste maailmale tuginedes usutigi, et taevakehad on seotud metallidega ja keskajal kujunes sellest seisukohast koguni omaette teaduslik süsteem. Selle kohaselt metalle pidi olema 7, täpselt niisama palju kui planeetegi. Planeetideks peeti siis Päikest, Kuud, Jupiteri, Saturni, Marssi, Veenust ja Merkuuri
annaabi.ee 
