A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Oh, kallis Constance, ma
leidsin teid ometi, ma näen teid lõppeks!»
Ja mileedi ulatas käed proua Bonacieux'le, kes tema sõnu uskudes nägi vaid siirast ja
ustavat sõpra naises, keda ta hetke eest oli pidanud oma võistlejaks.
«Oo, andestage mulle! Andestage!» hüüdis ta mileedi õlale toetudes. «Ma armastan
teda nii väga!»
Mõlemad naised kaisutasid hetkeks teineteist. Kui mileedi jõud oleks olnud võrdne ta
vihkamisega, siis oleks proua Bonacieux väljunud ta kaisutusest kindlasti surnuna. Kuna
aga mileedi ei suutnud teda lämmatada, naeratas ta ja ütles:
«Oo, kallis kaunitar, kallis väike naine! Kui õnnelik ma olen teid nähes! Laske ma
vaatan teid!» Ja lausudes neid sõnu, neelas ta teda pilkudega. «Jaa, jaa, see olete kindlasti
teie. Kõige selle järgi, mis ta mulle on jutustanud, tunnen ma teid nüüd ära, tunnen teid
tõesti ära.»
Vaene noor naine ei võinud kujutledagi kohutavat julmust, mis peitus selle selge