Vabadussõja kindralid ja admiralid
liitlaskomisjoni kaitse alla. Nende lahingute käigu andis E. Põdder käsu tähistada 23.
juulit võidupäeva Võnnu ( Cesise ) lahingus - rahvuspühana. Siit saigi alguse
Võidupüha traditsioon.
Järgnevalt kaitses E. Põdder oma 3. diviisiga Läti idapiiri Punaväe vastu kuni
1919. aasta novembrikuuni ja andis siis rinde üle Läti sõjaväele, mis oli selleks ajaks
lõpuks jalad alla saanud. Seejärel läks E. Põdder oma diviisiga Viru rindele, kus
lülitus Narva kaismisse 1919. aasta lõpul.
Vabadussõja teenete eest sai E. Põdder Vabadusristi I/1, Läti Karutapja ordeni III
ja II järgu, Soome Valge Roosi I klassi komandöriristi ja Poola Sõjaristi.
Pärast Vabadussõja lõppu asus E. Põdder oma 3. diviisi staabiga Pärnu, kuhu jäi
kuni selle diviisi likvideerimiseni 1920. aasta lõpul. 1. jaanuarist 1921 määrati ta 2.
diviisi ülemaks tartus.
Selles ametis olles sattus E. Põdder 1924. aastal täiesti juhuslkiel asjaoludel 1.
annaabi.ee 
