Tulest allpool sülitasid balustraadi alt, mille võre läbi lõke paistis, kaks vihmaveetoru nagu mingi koletise suud vahetpidamata hõõguvat vihma, mis hõbedase joana mööda fassaadi mustendavat alumist osa alla voolas. Mida enam need vedela tina joad maale liginesid, seda enam hargnesid nad vihkudeks, nagu vesi, mis läbi pii-suti tuhande augukese purskab. Tulehelgist kõrgemal eraldusid teineteisest järsult kaiks määratut torni, üks täitsa must, teine täitsa punane. Oma päratuid varjusid üles taevasse heites, paistsid nad veelgi kõrgemad olevat. Nende arvutud kuradite ja lohede kujud omandasid pahaendelise ilme. Leegi heitlik valgus pani nad silmade ees liikuma. Paistis, et seal on rästikud, kes irvitavad, avatud renniotsad, mis hauguvad, salamandrid, kes tuld puhuvad, peletised, kes suitsu sees aevastavad. Leegis ja lärmis kiviunest ärganud koletiste seas oli üks, kes kõndis ja keda alt
annaabi.ee 
